Hobused mõtlevad inimesest erinevalt, aga inimesel on võimalik end hobuste jaoks arusaadavaks teha.

Kui ratsanik annab hobusele valiku, siis valib hobune alati variandi, mis temalt vähem pingutust nõuab. Samas saab seda teadmist edukalt ära kasutada. Kui ratsanik midagi tahab, siis tuleb see tahtmine ka hobuse omaks teha. Ratsaniku valik peab hobusele tunduma muudest tegevustest parem.

Taoline lähenemine peaks hobuse ratsanikku kuulama panema ja ära jääb see, et hobune lihtsalt kuidagi reageerib. Hobune peab õppima, et ebameeldivast olukorrast on alati väljapääs olemas ja see ei tähenda seda, et hobune keeldub tööd tegemast. Hobune peab ratsaniku abiga õppima õigeid valikuid tegema.

Loomulikult ei juhtu ühe päevaga imesid. Hobune valib tavaliselt mitu korda valesti enne, kui ta õige valiku teeb. Kui üks asi ei tööta, proovib hobune teist. Kui ka teine valik ei tööta, valib hobune uuesti. Tulemuseks võib olla isegi tagajalgu üles loopiv hobune. Näiteks alles viiendal või kuuendal korral täidab hobune inimese soovi.

Kui hobune on inimese soovi täitnud, tuled teda kiita ja seejärel uuesti paluda. Hobune võib siis taas valesti valida. Arvatavasti teine või kolmas valik on siiski juba see, mida inimene tegelikult tahtis. Harjutades väheneb valede valikute tegemine ning eesmärgi saavutamine muutub reaalsemaks.

Hobust on kerge üle koormata ja seetõttu peab inimene olema kannatlik ning järjekindel nendes valikutes, mida ta hobusele pakub. Kui hobune muutub närviliseks, siis ei ole tema reageerimine enam see, mis olema peaks. Võib öelda, et närviline hobune ei ole õppimisvõimeline.

Toimetas: Krista