Ratsutamistreenerid muutuvad nii mõnigi kord sarkastilisteks. Enamasti on ratsanik ise süüdi ja teda kutsutake sellega kõigest korrale, mitte ei taheta halba. Mõnikord pannakse sõitjaid tegema ühte ja sama tüütut asja kuni see viib soovitud tulemuse- vea parandamiseni.

Misiganes juhtus, treener muutus natuke teistsuguseks ja tekitas ebameeldiva tunde. Mõned lähevad selle peale närvi, teistel tekib kõhus imelik tunne ja kolmandad muutuvad vihasteks. Isegi, kui saadake aru tehtud vigadest, ei jää antud hetk sageli positiivsena meelde. Karistamise võiks appi võtta ainult hädaolukorras.

Ratsutamine peaks siiski midagi head tähendada, karistamine rikub koostöö ära. Kui ratsanikule ei meeldi, et teda karistatakse, siis ei peaks temagi hobust rangelt korrale kutsuma. Eriti tõsise põhjuseta, kuid kahjuks kiputakse seda tegema.

Hobune peaks end hästi tundma, kui veedab ratsanikuga aega. Talle tuleb osata keskenduda, nii on lihtsam tema võimalikku käitumist ennetada. Hobuse liikumist saab tegelikult suurema vaevata suunata või määrata. Palju oleneb ratsanikust.

Kui kõik liigutused on hobusele loogilised ja mitte üle looma taseme, siis tekib usaldus sõitja vastu. Hobune mõistab, et ei tasu karta. Ta lõdvestub. Selliselt meelestatud hobust on meeldiv õpetada ja siit võivad alguse saada suured asjad.

Liigse pinge korral tunneb hobune põgenemisvajadust. Antud olukorras loom enam ei õpi. Kas teda tasub sellepärast karistada? Hobusele jääb hoopis meelde, et just seda ratsanikku ei saa enam usaldada. Hobuselt saab nõuda vaid seda, mida talle õpetatud on ja alles siis võib tavalisest natuke jõulisemalt nõuda.

Nõuda tuleb osata nii, et hobune ei tunnetaks ära karistamise momenti. Tuleks aidata hobusel meelde tuletada, mis ta on õigesti teinud. Ei tohiks reegliks võtta, et küll lõpus jõuab karistada küll. Kui hobust õigesti kohelda, ei ole karistamist äkki vajagi?

Hobuse oskuseid võib võtta suure kogumina. Kui millelgagi üle pingutada, võib rikkuda muudki. Kiirustades ei pruugi järelikult kiiremini saada, üsna sageli tuleb hoopis otsast alata ja eelkõige ennast õpetada. Karistamine ei pane hobust tingimata õigesti tegema, vaid ta võib unustada muu ja keskendub konkreetsele situatsioonile, mille pärast talle halba tehti. Lisaks ei taha loom enam areenile tagasi minna.

Hobune ja inimene peavad mõlemad end hästi tundma! Vaevalt, et kellelegi karistamine rohkem meeldib, kui kindel sõprussuhe.

Toimetas: Krista